Milline on sinu arvates edukas kampaania?

Iga kampaania sünnib koostöös nende inimestega, kellele see suunatud on, seepärast ei ole olemas mingit “puhast edu valemit”. Näiteks tervisekommunikatsioonis ei aita, et sa tead meditsiiniliselt õigeid vastuseid, vaid sa pead aru saama, kuidas inimesed mõtlevad, kuidas luua neile nii öelda väikeste sammudega redel, mis aitab neil mõista ja tunda oma käitumise muutmisest sündivat kasu. Alles siis saab hakata rääkima sellest, millised täpsed sõnumid muutusi toetavad.

Tegelikult ei olegi suured kampaaniad alati parimad lahendused. Kõik ei pea sündima suure paugu saatel – mõnede lahenduste taga on hoopis vaikne,  järjepidev töö väiksemates gruppides. Vahel tuleb tööd teha hoopis poliitikutega, et leida liitlased, kes aitavad muutused käima lükata. Mulle meeldib kampaania teema väikesteks tükkideks võtta, kuni jõuame koostöös kliendiga uue taseme “tõeni”. Siis saab hakata sellise lahenduse kallal töötama, mis päris paljudele erinevatele huvigruppidele sobib ning erinevaid või isegi konfliktseid vaateid kokku tuua ja siis nende lahendusi koordineerida. See on raske, kuid tulemus kestab kauem.

Miks sa Akkadiani tööle tulid?

Mulle on õpingute ja projektide käigus selgeks saanud, et tahaksin oma akadeemilist tausta, uuringute läbiviimise ja lugude jutustamise oskusi väga praktiliste probleemide lahendamiseks kasutada. Viimaste aastate jooksul olen lugenud palju disainmõtlemise kohta tervise valdkonnas  ja hakanud oma senist uurimis- ja projektitegevust ka selles raamistikus nägema. Samuti tegin ühe pikemat sorti (18-kuulise) praktika Lectica's, USA ettevõttes, kes on töötanud välja meetodid mõtlemise keerukuse hindamiseks. Nii Lectica kui sellised disainiagentuurid nagu Ideo, keskenduvad kiirele õppimisele, erinevate vaatepunktide kaasamisele. Akkadianil on sarnane ambitsioon nagu neil agentuuridel, mida ma välismaal jälginud olen ning mul on tunne, et minu oskustest on siin kasu.

Olin Akkadiani partnerite Kadri Lainase ja Daniel Vaarikuga juba mitmes projektis pikemat aega koostööd teinud ja mulle meeldib nendega koos õppida ja keeruliste probleemide kallal nokitseda. Mulle sobib nende süvitsiminek ja selged väärtused - läbipaistvus, ja nii kliendi kui kogukonna heaolu peale mõtlemine erinevatel tasanditel. Akkadian on enda juurde meelitanud inimesi, kes on väga tugevalt õppimisele orienteeritud, keegi ei pane pahaks, kui teooriat loed või sellest räägid. Selline tunne on, nagu teeks ägedaid asju heade sõpradega.

Mida sa õppisid Johns Hopkinsi ülikoolis?

Kaitsesin seal oma doktorikraadi rahvatervise alal. Rahvatervis uurib, kuidas tuleks keskkondi arendada nii, et suurte gruppide tervis sellest paraneks ja inimesed tervemalt ja vabamalt elada saaksid. Näiteks huvitub rahvatervis sellest, et autod oleksid turvalisemad, et liiklusreegleid täidetaks, et inimesed peseksid hambaid, aga ka sellistest asjadest nagu õhu kvaliteet või vaktsineerimine.

Kõige põletavamad teemad on muidugi need, kus kõige rohkem inimesi sureb ja kannatab. Ida-Euroopa puhul sureb kaheldamatult palju alkoholi tõttu ning seda ma siis uurisingi. Alkoholi puhul on ka palju keerukusi. Meditsiin vaataks seda üksikisiku tasandil ja küsiks, millisesse faasi on konkreetse isiku sõltuvus jõudnud, või kui purjus ta oli, kui temaga õnnetus juhtus. Rahvatervis uurib, millised asjaolud meie kombestikus, alkoholi kättesaadavuses, alkoholiga seotud poliitökonoomias on sellised, mille tulemusena võib Eestis olla 60 000 alkoholisõltuvusse sattunud inimest.

Ja siis mõtleme sealt edasi, et mis võiks näiteks muutuda laste ja vanemate vahelises suhtluses, et väiksem osa rahvastiku igast aastakäigust sõltuvusse jääks. See kõik on jube põnev!

Homme astub uksest sisse klient ja ütleb, et tal on meile raske ülesanne. Mida sa temaga esimese asjana teeksid?

Selles ütluses, et elevanti süüakse tükikaupa, on peidus sügav tõde. Tavaliselt alustame sellest, et teeme suure probleemi väiksemateks juppideks ning leiame need, mille lahendamisega tuleb ja saab kõigepealt pihta hakata.